On inimesi, kelle maailm on vaikne. Mitte lihtsalt vaikne heli poolest, vaid sisemiselt. Vaikus, mis ei too rahu, vaid sügavuse, kuhu keegi ei ulatu. Seal elab üksik valge luik – ilus, iseseisev, väärikas –, aga kes aeg-ajalt leiab end mustast august, kus ilu ja uhkus ei ole enam kingitused, vaid koormad.

Uhkus kui kaitsemehhanism

Psühholoogias on uhkus sageli seotud eneseväärtustamise ja identiteediga. Terve uhkus toetab meie minapilti: me julgeme öelda ei, me seisame enda eest. Ent kui see muutub seinaks, mis eraldab meid teistest, tekib küsimus – kas see on kaitse või vangla?

Paljud inimesed, kes näivad tugevad ja “ei vaja kedagi”, on õppinud juba varakult, et haavatavus ei tasu end ära. Nii tekib uhkus, mis kaitseb haavatavat sisemust. Samas välistab see tihti võimaluse lähedust kogeda.

Ilu – vaadatud, aga mitte nähtud

Esteetiline ilu – olgu see inimese välimus, mõtlemine või eluviis – võib olla kui magnet. Inimesed imetlevad, aga ei lähe süvitsi. Paljud, kes on harjunud olema „ilusad“, tunnevad, et neid nähakse rolli, mitte inimesena. Nagu luik, kes libiseb veepinnal vaikselt, samas kui jalad vee all kramplikult rabelevad.

Ilu võib olla ka pettumus. Kui elu või inimene näib ilus, oodatakse, et kõik on ka seestpoolt korras. Kuid keegi ei küsi, kas sees on tühi.

Üksindus kui eksistentsiaalne kogemus

Psühholoogiline üksindus ei ole alati seotud sellega, et inimesi pole ümber. Sageli on see tunne, et „keegi ei mõista mind“, „keegi ei näe mind sellisena, nagu ma tegelikult olen“. See on sügav, eksistentsiaalne üksindus, mis võib tabada ka neid, kellel on näiliselt kõik olemas – kaaslane, töö, lapsed, ilu.

Üksindus võib süveneda siis, kui inimene harjub mõttega, et peab ise hakkama saama. See võib tunduda tugevusena, kuid pikapeale hakkab see närima kuuluvustunnet.

Must auk – lootuse hetk

Must auk psühholoogilises mõttes ei tähenda alati lõppu. See võib tähendada vaikust, kus esimest korda kuulad oma päris häält. See võib olla kriis, kus kõik senine murdub, et midagi uut saaks sündida.

Valge luik, kes lõpuks lubab kellelgi endale lähemale tulla, ei kaota oma ilu ega uhkust. Ta lihtsalt lubab endal olla ka inimene – mitte ainult sümbol. See on hetk, kus uhkus muutub haavatavuseks ja ilu – tõeliseks kontaktiks.

Kui tunned end üksinda – isegi teiste seas – siis tea, et see tunne ei ole haruldane ega vale. Üksindus ei näita, et Sinus oleks midagi puudu. Pigem võib see viidata, et Sinu sees on midagi nii ainulaadset, et see vajab sügavat kontakti. Ja see on väärtuslik.

Soovid sellel teemal mõneks ajaks peatuda või seda kellegagi koos uurida, oled alati oodatud nõustamisele. Mõnikord piisab ühest kohtumisest, et must auk muutuks läbipääsuks.